Uus aasta on vastu võetud ja otsapidi sukeldume tagasi oma igapevastesse toimetustesse. Võtsin kah täna joonised uuesti lahti ja hakkasin ennast jälle tööga harjutama. Nii pikk vahe on sees olnud ja raske on nende samade joonte juurde tagasi tulla.
Lõpetasin eile M. Raua raamatu "Musta pori näkku", mille jõuluvana mulle tõi, lugemise. Raualikult keeruline lauseehitus, mis on tuugalt roppusi täis pikitud. Kõiki neid roppe sõnu ma juba teadsin, tina olen ka pannud, mitte kui midagi uut. Kui siis ainult see, et tean nüüd kes on need mehed Singer Vingeri vinüülplaadi ümbrise peal.
Lugesin õhtulehest, kuidas eestlastel kästi oma sitta teleekraanilt süüa. Kahjuks või siis õnneks ei näinud ise seda saadet, kuna millegi pärast ei näita mu televiisor seda kanalit. Teler mängis kanal kahel ja teevee kolmel, kus oli kah tegelikult ainult pask. Võsa Pets ja hiljem halas Anne Veski kahes keeles, siis veel Meie Mees. Täielik saast. Oleks tahtnud näha otseülekannet mõnest viisakamast aastalõpuüritusest, kus inimesed oleksid korralikult riides ja kus õhtukava on viisakas. Ma ei arva, et debiilse televaataja pilamine on see, mida inimesed aastalõpul näha tahaksid. Tundub, et meil polegi muud teha, kui ainult teiste kandade peal sõtkuda ja kõik teised maha teha. Kui ei taheta asja tõsiselt võtta, pole ju üldse mõtet pool kõvalt hakkata poegi tegema. Parem oleks teiste pükste mahatõmbamise asemel hoopis neile näidata kuidas püksid jalaga tuleks panna, ehk siis näidata eeskuju, milline võiks üks korralik telesaade olla. Sama kehtib ka eurovisiooni kohta. Mäletan veel Jaanika Sillamaa- Evelin Samueli aega, kui sinna mindi viisakates riietes ja üritus kannatas televaatamist. Oli pingutatud.
Mis seal ikka pilame praegu aga pool kõvalt edasi ja vaatame, kelle laua peale poolkõva, salapärane sitajunn järgmise aasta lõpuks on unustatud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar