Tänane kohvipaus möödus mõtiskledes eelmise aasta rahutuste üle kuna see jälle rahva ette tiriti. Kohtuotsus nelja mehe üle kuulutati välja ja tuli ta selline nagu ta tuli. Erinevate portaalide netipihkurite kommentaare lugedes võib pooled vahele jätta, sest nad kõik kordavad üksteist: need kes seal mässasid, ei tea sellest kujust midagi, politsei ei teinud oma tööd jne. Mul tekkis seda kõike lugedes küsimus, kas eestlased ise teavad mida aljoša sümboliseerib, või lahmivad kah niisama? Lihtsalt põhimõtte pärast, et kas meie noored on haritumad, kui need vene rahvusest noored, kes seal lammutasid. Nagu targem inimene aru saab, tegi politsei oma tööd hästi, mõelgu teised mida tahavad. Lihtne on istuda teleekraani või arvuti kuvari taga ja ohata, et meie riik on saamatu.
Iga inimene on süütu, kuni pole tõestatud vastupidist. Kas nüüd nuia neljaks hakata lõhkuma selleks, et neid nelja karistada? Ma ei usu, et see kellegile kasuks tuleb. Täiesti võimalik, et see rahvas kogunes sinna ka iseenesest. Kindlasti on meie, eestlaste õiglustunnetus kahjustada saanud ja enamus mõistis need mehed vangi juba päev pärast rahutusi aga ma pigem võtan seda asja teise nurga alt. Nimelt ma arvan, et väikeriik, nagu Eesti, ei tule üksi toime ja naabritega on vaja hästi läbi saada. Ma arvan, et need kahjud, mis tekitati, ei ole väga tõsised ja me tuleme nendega ise toime. Vabandan, kui kedagi solvasin. Samas kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, pole mõtet ju samaga vastata, oleme neist mõistusega üle. Ma usun, et meile on kasulik Venemaaga hoida häid suhteid igas mõttes ja keegi peab järgi andma, muidu me jäämegi üksteist kividega loopima. Ma ei saa kirjutada, et nemad viskasid kivi, sest siis ma ütleksin, et Venemaa viskas kivi, aga ma ütlen, et kõige rumalam kiht venekeelt kõnelevast seltskonnast viskas kivi ja kui meie kohtusüsteem oleks langenud nendega samale pulgale ja hambad ristis neid süüdi hakanud mõistma, oleks see olnud meie kivi neile vastu. Nii need kivid lähevad ainult suuremaks ja siis sellele lõpp teha on juba tublisti keerulisem ja teeb mõlemale rohkem valu.
See väide, et tekib karistamatuse tunne. Las tekib, siis inimsaast eksibki ja teeb vea, kus saab teda juba kindlate tõendite põhjal süüdi mõista. Igal oinal oma mihklipäev.
06 jaanuar, 2009
02 jaanuar, 2009
Esimene tass kuuma kohvi.(must ja suhkruta)
Uus aasta on vastu võetud ja otsapidi sukeldume tagasi oma igapevastesse toimetustesse. Võtsin kah täna joonised uuesti lahti ja hakkasin ennast jälle tööga harjutama. Nii pikk vahe on sees olnud ja raske on nende samade joonte juurde tagasi tulla.
Lõpetasin eile M. Raua raamatu "Musta pori näkku", mille jõuluvana mulle tõi, lugemise. Raualikult keeruline lauseehitus, mis on tuugalt roppusi täis pikitud. Kõiki neid roppe sõnu ma juba teadsin, tina olen ka pannud, mitte kui midagi uut. Kui siis ainult see, et tean nüüd kes on need mehed Singer Vingeri vinüülplaadi ümbrise peal.
Lugesin õhtulehest, kuidas eestlastel kästi oma sitta teleekraanilt süüa. Kahjuks või siis õnneks ei näinud ise seda saadet, kuna millegi pärast ei näita mu televiisor seda kanalit. Teler mängis kanal kahel ja teevee kolmel, kus oli kah tegelikult ainult pask. Võsa Pets ja hiljem halas Anne Veski kahes keeles, siis veel Meie Mees. Täielik saast. Oleks tahtnud näha otseülekannet mõnest viisakamast aastalõpuüritusest, kus inimesed oleksid korralikult riides ja kus õhtukava on viisakas. Ma ei arva, et debiilse televaataja pilamine on see, mida inimesed aastalõpul näha tahaksid. Tundub, et meil polegi muud teha, kui ainult teiste kandade peal sõtkuda ja kõik teised maha teha. Kui ei taheta asja tõsiselt võtta, pole ju üldse mõtet pool kõvalt hakkata poegi tegema. Parem oleks teiste pükste mahatõmbamise asemel hoopis neile näidata kuidas püksid jalaga tuleks panna, ehk siis näidata eeskuju, milline võiks üks korralik telesaade olla. Sama kehtib ka eurovisiooni kohta. Mäletan veel Jaanika Sillamaa- Evelin Samueli aega, kui sinna mindi viisakates riietes ja üritus kannatas televaatamist. Oli pingutatud.
Mis seal ikka pilame praegu aga pool kõvalt edasi ja vaatame, kelle laua peale poolkõva, salapärane sitajunn järgmise aasta lõpuks on unustatud.
Lõpetasin eile M. Raua raamatu "Musta pori näkku", mille jõuluvana mulle tõi, lugemise. Raualikult keeruline lauseehitus, mis on tuugalt roppusi täis pikitud. Kõiki neid roppe sõnu ma juba teadsin, tina olen ka pannud, mitte kui midagi uut. Kui siis ainult see, et tean nüüd kes on need mehed Singer Vingeri vinüülplaadi ümbrise peal.
Lugesin õhtulehest, kuidas eestlastel kästi oma sitta teleekraanilt süüa. Kahjuks või siis õnneks ei näinud ise seda saadet, kuna millegi pärast ei näita mu televiisor seda kanalit. Teler mängis kanal kahel ja teevee kolmel, kus oli kah tegelikult ainult pask. Võsa Pets ja hiljem halas Anne Veski kahes keeles, siis veel Meie Mees. Täielik saast. Oleks tahtnud näha otseülekannet mõnest viisakamast aastalõpuüritusest, kus inimesed oleksid korralikult riides ja kus õhtukava on viisakas. Ma ei arva, et debiilse televaataja pilamine on see, mida inimesed aastalõpul näha tahaksid. Tundub, et meil polegi muud teha, kui ainult teiste kandade peal sõtkuda ja kõik teised maha teha. Kui ei taheta asja tõsiselt võtta, pole ju üldse mõtet pool kõvalt hakkata poegi tegema. Parem oleks teiste pükste mahatõmbamise asemel hoopis neile näidata kuidas püksid jalaga tuleks panna, ehk siis näidata eeskuju, milline võiks üks korralik telesaade olla. Sama kehtib ka eurovisiooni kohta. Mäletan veel Jaanika Sillamaa- Evelin Samueli aega, kui sinna mindi viisakates riietes ja üritus kannatas televaatamist. Oli pingutatud.
Mis seal ikka pilame praegu aga pool kõvalt edasi ja vaatame, kelle laua peale poolkõva, salapärane sitajunn järgmise aasta lõpuks on unustatud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
