Sada sõpra on etem, kui sada rubla

Rasked ajad on kahtlemata ka kiired ajad. Kiired ajad jälle on keerulised. Nii on igaühel, kes üritab ellu jääda, käed - jalad tööd ja pea mõtteid täis. Viimase kuu aja jooksul on mu peast selline hulk informatsiooni läbi käinud, et sellest võiks raamatu kirjutada ja kui hakata mõtlema, et mida ma teada olen saanud või milles selgusele jõudnud, tuleb välja, et peas vihiseb vaid tuul ja mõte, et kas ma olen päris debiil, et ei saa enam millestki aru.
Näiteks ei saa ma enam sellest aru miks inimesed ei oska elada normaalselt. Üksteiselt vaiba alt ära tõmbamine on muutunud igapäevaseks tegevuseks ja tundub, et mida rohkem inimesi sa põrandale pikali saad, seda kõvem mees sa oled. Praeguses olukorras üritab igaüks hakkama saada ja kardab konkurentsi ja siis tuleb konkurent lihtsalt maha tõmmata ja nii ära tampida, et temast enam ohtu pole ja ta maast ei tõuse, vähemalt mitte niipea. Kas mõtlevad kõik nii? Mina mitte. Ma arvan, et selle asemel, et omavahel kakelda, võiks hoopis oma jõud ühendada ja koos tegutseda, saaksime paremini hakkama. Kui raadio lahti teed, tuleb ühest kõlarist Savisaare hääl ja teisest Ansipi Hääl. Üks ütleb üht ja teine teist ja kokku moodustab see sellise jama, et keegi ei saa aru. Eesti Pangas on 120 krediitkaarti ja neile antakse odavat laenu, teeme Tallinna suuremaks, kärbime siit ja sealt, roniti pensionääride tasku, kaks ja pooltuhat pede tuleb Tallinna, kõik on pask. Igaüks püüab kedagi või siis kellegi otsuseid ära kasutada ja neid maha tehes oma positsiooni kindlustada, tehes ennast paremaks inimeseks.
Jumal tänatud, et meil pole veel kuskile tänavale ronitud ja nõutud suuremaid palkasid ja muid tagatisi oma elu kvaliteedi garantiiks. Saage aru inimesed, see jama on ülemaailmne, kindlasti on siin süü ka riigil, Kuid keda siin otseselt süüdistada? Süüdi oleme me kõik ise. Meie vanemad, kes pole meid elama õpetanud ja kui ongi, siis me ise ei ole kuulanud neid kulda väärt sõnu, et võlg on võõra oma. Oleme muutunud laisaks, need, kellel on võimalus endale vanaema juures kartuleid kasvatada, pole seda teinud, sest pole viitsinud. Ärge öelge, et pole aega, valetate ise endale. Kui hoolega mõelda, siis näete, et leiate selle aja, tegelikult oleks see ka kasulik, kui paar korda aastas kontoritoolilt värske õhu kätte põllule saab. Nüüd ostame 125 krooni eest 40 kilose koti. Praegu on see aeg, kus meie generatsioon näeb, milliseks võib olukord muutuda ja targem inimene teeb siit omad järeldused. Olen kindel, et minu eluaeg sarnane olukord kordub paar korda kindlasti. Tean siis mida oodata ja milleks valmis olla. Seda ma juba tean, et alati tuleb arvestada ja valmis olla kõige hullemaks. Veel mõned aastad tagasi räägiti, et raha vedeleb igal pool maas ja see tuleb lihtsalt üles korjata, me lihtsalt ei oska seda näha. Ma küll ei mäleta, kelle suust või sulest see lause pärit on aga ega seal midagi valet ei ole. Nii on tegelikult ka praegu, need kellel on tahtmist ja viitsimist oma elus kuhugile jõuda, need ei vingu ja nälga ei sure. Surevad need, kes on kogu elu käed rüppes rinnal istunud ja teiste järgi lonkinud. Hea ja kohusetundlik töömees saab alati tööd, või loob endale ise töökoha, kui temas natukenegi on seda pisikut, mis selle jaoks vaja on.
Praegu aga tuleb hakkama saada olemasolevate vahenditega ja mine tea, võibolla, kui oled tööst ilma jäänud, nädala kodus istunud ja elu üle mõtsiklenud, leiad, et oledki viimasel ajal valesti elanud ja teinud asju, mis sind kuhugile ei vii. Saad oma pea selgeks mõelda sellest segadusest, mis sinna kiire majanduskasv on kokku kühveldanud, tuleb mõni hiilgav mõte ja kui siis rong liikuma kunagi hakkab, saad hüpata rongile ja kihutada koos mõne inimesega, kellelt sa praegu võibolla plaanid vaipa alt ära tõmmata, hoopis helgema tuleviku suunas. Sest elus läbilöömiseks on tihti sõbrad tähtsamad, kui raha. Seega selle asemel, et kedagi jalust maha lüüa, proovige parem ühist keelt leida.

Teine tass. Igal oinal oma mihklipäev

Tänane kohvipaus möödus mõtiskledes eelmise aasta rahutuste üle kuna see jälle rahva ette tiriti. Kohtuotsus nelja mehe üle kuulutati välja ja tuli ta selline nagu ta tuli. Erinevate portaalide netipihkurite kommentaare lugedes võib pooled vahele jätta, sest nad kõik kordavad üksteist: need kes seal mässasid, ei tea sellest kujust midagi, politsei ei teinud oma tööd jne. Mul tekkis seda kõike lugedes küsimus, kas eestlased ise teavad mida aljoša sümboliseerib, või lahmivad kah niisama? Lihtsalt põhimõtte pärast, et kas meie noored on haritumad, kui need vene rahvusest noored, kes seal lammutasid. Nagu targem inimene aru saab, tegi politsei oma tööd hästi, mõelgu teised mida tahavad. Lihtne on istuda teleekraani või arvuti kuvari taga ja ohata, et meie riik on saamatu.
Iga inimene on süütu, kuni pole tõestatud vastupidist. Kas nüüd nuia neljaks hakata lõhkuma selleks, et neid nelja karistada? Ma ei usu, et see kellegile kasuks tuleb. Täiesti võimalik, et see rahvas kogunes sinna ka iseenesest. Kindlasti on meie, eestlaste õiglustunnetus kahjustada saanud ja enamus mõistis need mehed vangi juba päev pärast rahutusi aga ma pigem võtan seda asja teise nurga alt. Nimelt ma arvan, et väikeriik, nagu Eesti, ei tule üksi toime ja naabritega on vaja hästi läbi saada. Ma arvan, et need kahjud, mis tekitati, ei ole väga tõsised ja me tuleme nendega ise toime. Vabandan, kui kedagi solvasin. Samas kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, pole mõtet ju samaga vastata, oleme neist mõistusega üle. Ma usun, et meile on kasulik Venemaaga hoida häid suhteid igas mõttes ja keegi peab järgi andma, muidu me jäämegi üksteist kividega loopima. Ma ei saa kirjutada, et nemad viskasid kivi, sest siis ma ütleksin, et Venemaa viskas kivi, aga ma ütlen, et kõige rumalam kiht venekeelt kõnelevast seltskonnast viskas kivi ja kui meie kohtusüsteem oleks langenud nendega samale pulgale ja hambad ristis neid süüdi hakanud mõistma, oleks see olnud meie kivi neile vastu. Nii need kivid lähevad ainult suuremaks ja siis sellele lõpp teha on juba tublisti keerulisem ja teeb mõlemale rohkem valu.
See väide, et tekib karistamatuse tunne. Las tekib, siis inimsaast eksibki ja teeb vea, kus saab teda juba kindlate tõendite põhjal süüdi mõista. Igal oinal oma mihklipäev.

Esimene tass kuuma kohvi.(must ja suhkruta)

Uus aasta on vastu võetud ja otsapidi sukeldume tagasi oma igapevastesse toimetustesse. Võtsin kah täna joonised uuesti lahti ja hakkasin ennast jälle tööga harjutama. Nii pikk vahe on sees olnud ja raske on nende samade joonte juurde tagasi tulla.
Lõpetasin eile M. Raua raamatu "Musta pori näkku", mille jõuluvana mulle tõi, lugemise. Raualikult keeruline lauseehitus, mis on tuugalt roppusi täis pikitud. Kõiki neid roppe sõnu ma juba teadsin, tina olen ka pannud, mitte kui midagi uut. Kui siis ainult see, et tean nüüd kes on need mehed Singer Vingeri vinüülplaadi ümbrise peal.
Lugesin õhtulehest, kuidas eestlastel kästi oma sitta teleekraanilt süüa. Kahjuks või siis õnneks ei näinud ise seda saadet, kuna millegi pärast ei näita mu televiisor seda kanalit. Teler mängis kanal kahel ja teevee kolmel, kus oli kah tegelikult ainult pask. Võsa Pets ja hiljem halas Anne Veski kahes keeles, siis veel Meie Mees. Täielik saast. Oleks tahtnud näha otseülekannet mõnest viisakamast aastalõpuüritusest, kus inimesed oleksid korralikult riides ja kus õhtukava on viisakas. Ma ei arva, et debiilse televaataja pilamine on see, mida inimesed aastalõpul näha tahaksid. Tundub, et meil polegi muud teha, kui ainult teiste kandade peal sõtkuda ja kõik teised maha teha. Kui ei taheta asja tõsiselt võtta, pole ju üldse mõtet pool kõvalt hakkata poegi tegema. Parem oleks teiste pükste mahatõmbamise asemel hoopis neile näidata kuidas püksid jalaga tuleks panna, ehk siis näidata eeskuju, milline võiks üks korralik telesaade olla. Sama kehtib ka eurovisiooni kohta. Mäletan veel Jaanika Sillamaa- Evelin Samueli aega, kui sinna mindi viisakates riietes ja üritus kannatas televaatamist. Oli pingutatud.
Mis seal ikka pilame praegu aga pool kõvalt edasi ja vaatame, kelle laua peale poolkõva, salapärane sitajunn järgmise aasta lõpuks on unustatud.